A4 spikker Eesti majandusele 2024
127 000 ettevõtte töötajad (kokku ligi 510 000 inimest, kes tegevad ettevõtluses; neile lisanduvad riigiametnikud ja -teenistujad ligi 135 000 mahus) lähevad igal hommikul tööle, et luua lisandväärtust. Kokku suudavad nad kogu riigis teenida aasta peale tulu 80 miljardit eurot (mis on väiksem kui näiteks ca 20 aastat tagasi asutatud, 100 miljardilise aastakäibe ja 48 000 töötajaga Tesla Inc). Kui keskmistada, siis üks ettevõte on Eestis ca 4 töötajaga ja 4-töötajalise ettevõtte kohta tuleb omakorda 1 riigiametnik-teenistuja.
Eelmainitud 127 000-st ettevõttest 94% ehk 120 000 on vähem kui 10 töötajaga firmad, 7000 ettevõtet on 10-100 töötajaga ja pelgalt 540 ettevõtet on enam kui 100 töötajaga. Iga neist 3-st eri tüpoloogiast toodab tulu ca 1/3 jagu kogutulust. Seega – pole vahet, kui suure ettevõttega on tegu – kõik on vajalikud.
Nad turustavad keskeltläbi oma toodangut Eestis 2/3 mahus ja ekpordivad 1/3 mahus, vastavalt 55 miljardi ja 25 miljardi euro eest. Teenuste eksport näitas 2023. aastal kasvu +8% (aasta varem +25%) ja kaupade oma kahanemist -10% (aasta varem +6,6%). Sealjuures, vaid 10% eskporditavatest toodetest on uuenduslikud.
Eesti majandus on tihedalt seotud nende ettevõtete suutlikkusega kasvatada oma brändi identiteeti ja töötada välja tugevaid loovstrateegiaid, et saavutada edu nii siseriiklikult kui rahvusvaheliselt.
Riigi kulud ületavad tulusid ligi 1 miljardi euro võrra. Ühe miljardi. Lihtsustatult, kui poleks õpetajaid (neile kulub ligi miljard), poleks defitsiiti. Aga on. Ja hea, et on. Haridus on valuuta.
Riigieelarve kulud jagunevad: sotsiaalkaitse 33%; tervishoid 16%; haridus 14% ja alles siis tuleb riigikaitse 5%-ga jne. Me inimesed on vanad ja haiged, nad vajavad hoolt ja tuge – sinna läheb suures osas me raskelt teenitud raha. Sellest ei saa keelduda. Ravida saab seda situatsiooni vaid massiivse strateegilise ennetustööga, mis teenib tulevikku.
Riigieelarve tulud kujunevad vastavalt: 35% sotsiaalmaks; 25% tulumaks; 25% käibemaks jm. Ettevõtted loovad töökohti, majandavad ja maksavad töötajaile palgad ning palkadelt maksud. Inimesed saavad seekaudu sissetuleku, tarbivad ja maksavad sellelt käibemaksu – see on majanduse tsükliline dünaamika.
Meil on probleem. Meie kulud suhtes tuludega on liiga suured. Eesti riigi tootlikkus moodustab 82% Euroopa Liidu keskmisest. St – me tootlikkus on madal. Sisemajanduse koguprodukti (SKP) arvestuses elaniku kohta, arvestatuna ostujõu standardis, jääb Eesti võrdluses Euroopa Liidu liidrite Luxemburgi ja Iirimaaga, alla pea 3 korda(!). Või teistpidi – meil on probleem – meie tulud suhtes kuludega on liiga väikesed.
Kas meid võiks aidata uute reeglite ja seaduste kehtestamine? Uued maksud? Kõrgemad maksud? Kas see motiveeriks ettevõtjaid enam panustama, investeerima, looma uusi töökohti? Pigem mitte. Ei. See on oma olemuselt pärssiv. Raha jääb vähem kätte, see suretab tarbimist ja ei jõua uute maksetena süsteemi taastootma. Selle asemel viitab vastutsükliline fiskaalpoliitika vajadusele maksude tõstmiseks just majanduskasvu ajal, mil maksuvalmidus on suurem. Halvematel aegadel peaks riik pigem toetama majandust tellimuste, parema ettevõtluskeskkonna ja -tingimuste loomise kaudu.
Mis oleks, kui suudaksime tõsta oma tootlikkust Euroopa Liidu keskmisele tasemele? Muidugi, kes oleks selle vastu, sealt need puuduvad miljardid tulevad. Hakkame aga pihta. Aga.. et, kuidas?
Parim väljavaade on leida strateegia – disain, loovideed ja bränding – mis avavad Eesti ettevõtete tee välisturgudele.
Meie siseturg on piiratud, tänasel päeval, kus sisetarbimine on languses, seda enam. Seega – peame suutma müüa välja. Eestist välja. Miks me siis ei müü, küsime deklaratsiooni lõpetamata? Meie toodete-teenuste lisandväärtus pole piisavalt kõrge. Meid ei aita hala, et sisendkulud on kõrged. Kui suudame toodete-teenuste lisandväärtust tõstes saavutada läbilöögivõime ekspordisuunal, oleme võiduretseptis kinni.
Ei, see ei tähenda, et tõstame aga hinda ja küll ostja väljaspool Eestit tajub automaatselt kõrgemat väärtust ja on nõus sellesama toote-teenuse eest kõrgemat hinda maksma. Ei-ei. See tähendab kompleksset lähenemist – strateegiast lähtuvat visiooni turule, unikaalset väärtuspakkumist, heade läbilöögieeldustega toodet-teenust, ahvatlevat brändi, mõtestatud disaini jm. Nagu nõuka ajal, mäletate, milline oli välismaalt toodud kauba väärtus(kuvand)? Nüüd tuleb teha sama asi, aga teistpidi – suunaga Eestist välja.